Empiiriline e. kogemuslik süstemaatika on läbi kogu süstemaatika ajaloo olnud valdav suund. Sellise süstemaatika otsustused põhinevad subjektiivsel arvamusel või kogemusel, mitte teaduslikel uurimustel.
Feneetiline süstemaatika põhineb eeldusel, et üldine sarnasus peaks küllalt hästi peegeldama uuritavate organismide evolutsioonilist seotust. Organismide sarnasuse peamiseks põhjuseks on tõesti nende ühine päritolu, aga konvergentsi ja tunnuste parallelismi tõttu peab möönma, et välisest sarnasusest ei saa siiski üheselt järeldada, et tegemist on arengulooliselt lähedaste taksonitega. Konvergents - erineva fülogeneetilise päritoluga organismide mõnede tunnuste sarnaseks muutumine, sageli tingitud kohastumisest ühesuguste elutingimustega. |
Kladistika e. fülogeneetilise süstemaatika eesmärgiks on klassifitseerida taksoneid nende ajaloolise kujunemise e. fülogeneesi alusel.
Evolutsiooni käigus tekkinud taksonitel esinevad mingid uued tunnused, mis nende eellastel puudusid. Seega on tunnused polariseeritavad, ühed neist esindavad vanemat, algsemat seisundit (seda nimetatakse plesiomorfseks), teised aga uuemat, hilisemat seisundit (seda nimetatakse apomorfseks). Kladistika kasutab ainult selliseid tunnuseid, kus seisundid on polariseeritavad. Kladistika lubab uurida ainult monofüleetilisi rühmi, st. rühmi, kuhu kuulub nii uuritavate taksonite ühine esivanem kui ka kõik sellest kujunenud taksonid. Kladistilise analüüsi tulemusena saadakse reeglina mitte üks, vaid suur hulk erinevaid võimalikke fülogeneesi rekonstruktsioonipuid. Süsteemi aluseks valitakse neist sellised, mille koostamiseks on kulunud kõige vähem samme e. vajalikke tunnuste muutusionid. |
Evolutsiooniline süstemaatika taotleb kahe viimati käsitletud suuna - feneetika ja kladistika - vahel mõistlikku kompromissi ning on seadnud oma ülesandeks üldkasutatava, nii sarnasust kui ka sugulust näitava klassifikatsiooni loomist.